GUEZ WHOZ BAK

Nõnda. Minust on saanud kuuks ajaks perepea. Or something. Nimelt otsustasid mu vanemad minna kaema ülemeremaid, täpsemalt seda ühte, unistuste maad, Ameerika Ühendriike. Loodetavasti on neil seal lõbus. Emps ütles naljatamisi, et kui ta sealt endale neegrimehe leiab, ja sinna otsustab jääda, saadab ta mulle messi, et ma oma venna(d) talle FedExiks. Ma küll nüüd ei kujuta ette, kuidas Georg cargo planega mineku üle elaks, aga noh, ta ka suur poiss juba, ehk tuleb toime.

Ühesõnaga istun ma jällegi ema tööposti otsas ja löön aega surnuks. Üritan orienteeruda selles hunnikus meilides, mis iga päev koolile saadetakse. Ma ei ole üldse ühestki nurgast kindel, et ma õigeid asju ära kustutan/edasi saadan. Jube tudine olemine on. Ilmselt ei ole tark mõte vaid 3 tundi magada. Ma ei jõua ära oodata, millal koju saab, et saaks veitsaks silma looja lasta. Ja siis õppima hakata.

Vahepeal võtsin kätte ja kolisin jälle. Nüüd on saanud minust jälle kesklinna inimene, mis on äärmiselt tore, sest koju minekuks ei ole vaja taksot võtta :D
Ehk jääb see nüüd mõneks ajaks nii. Tunne selle juures on vähemalt tugev.

Elu on tegelikult sitaks lilleline. Kui välja arvata pidev finantskriis ja kuri täiskasvanuelu :)

Valimised olid eile. Ilmselgelt käib umbkaudu 200 000 inimest ringi silmaklapid peas, ei loe lehte ega vaata telekat. Juhtus ühesõnaga jällegi see, mida võib juba vaikselt inevitableks lugeda, ehk ninasarvikud said jälle linnavõimu omale. Sittagi ka siin päikse all ei muutu. See on ebanormaalne, et leidub peaaegu 39 000 inimest, kes leiavad, et Savisaar on JUST ÕIGE inimene seda linna juhtima. Samas muidugi on ilmselt see, et tal on olnud ka paarkümmend aastat aega endale võõrkeelse elanikkonna seas ilusat imidžit luua. On toimunud aeglane ent järjekindel ajupesu, tänu millele nad leiavad, et ta ongi hea inimene ja päästja ja igast muid põnevaid asju. Ilmselt loevad nad teda peaaegu et Putini kehastuseks maa peal. Või midagi säärast.

Tänu valimistele ei ole üheski uudisteportaalis uudiseid. Noh, välja arvatud välismaised versioonid.

Suht mjöö.

HA! Mul on mikroküüned. See on täitsa asi, mille üle rõõmustada. Peaks nad ära lakkima, muidu läheb jälle nässu kõik.

Ja siis selline asi kah siia lõppu. See on mingi omaette asjandus juba. :D
Nõnda. Praeguseks kõik.

My Life Has Been Falling Apart So Many Times I've Lost Count

Üle saja viiekümne tuhande aasta kirjutan jälle. Mingi kummaline tuju sunnib kirjutama jälle. Ilmselt on tegelikult tegu sellega, et ma jälle vaatasin oma blogi üle ja mõtlesin, et ei, sellist jama ei saa ikka veel lõpetada. Miski peab jääma ühendama mind minu idiootse lapsepõlvega.

Elu on vahepeal jätkanud oma kummalisi radu. Vahepeal kolisin taas, seekord peaaegu tagasi oma lapsepõlvekoju. Ainuke vahe on selles, et seekord maksan ma ise omad võlad.

Kurat, vanamale unustasin helistada.

Enihoor. Suutsin täitsa pool aastat olla ilma ühegi suhteta. Kui välja arvata mingisugune kahtlane huinjaa, mida sai aetud. Sellel olid ka täitsa tagajärjed, mis lõid välja alles hiljem. Aga tegu oli küllaltki imeliku poolaastaga minu elus. Kui inimene on üksi, peaks ta oma kodus olema. Nad räägivad. Ma ei olnud. Vähemalt mitte hirmus tihti. Kuigi samas, oli ääretult meeldiv jõuda koju, variseda oma pehmesse kaheinimesevoodisse, millest pool hõivas kogu tehnika, mis mul on (va. kõlarid. Neil on endiselt blulait ja nad ikka veel on päris päris toredad) ja mõelda: "Ma ei liigu siit enam mitte kunagi." Seejärel tabas mind alati mõni õnnetus 4 tunni pärast algava tööpäeva või muu hirmsa kohustuse näol.

Aga lõppkokkuvõttes oligi kõik see miski jama. Need hetked, mis ma veetsin pikemalt omaenese kodus viibides, ei suutnud ma teki alt välja ronida, passides mõnda sarja ehk liiga palju. Jube närviline tegelikult. See on häiriv, kui koguaeg on tunne, et tahaks umbes poolele maailmale raudkangiga virutada seni, kuni käed enam ei tõuse. Sotsiofiilse ekstroverdi mured :D

taptaraararaararaa.

Järjekordselt läks kaduma algne mõte, miks ma järjekordselt selle asja üles soojendasin. Liigse veini viga ilmselt.

Hiiumaa on rahulik ja tähine kant, sain ma teada. Ääretult romantiline.

On tahtmine inimesi pooleks kallistada. See tingimata pole nüüd ääretult romantiline, aga ehk on see midagigi väärt, kuna see on täielikult asendanud tahtmise tappa. Tähendab. Ma ei tea mida ma mõtlen sellega. Derpderpderp. Ei ole mõtet küsida, ma ise ka ei tea, aga lõppkokkuvõttes on jube hea ja soe olla, sest mul on H, kes kiirgab soojust ja rahu. Hirmus, aga ühtlasi meelitav on kogu see värk.

Ma ei ole kindel, kas ma hetkel peaksin seda asja siin jätkama, kuna ma ei ole kindel, kas mina räägin või vein räägib või hoopis mingi kolmas, muu tegur räägib. Sunnib mind kirjutama imelikku teksti.

Njap.
Aitab.

Sleeper

Viimane aeg on olnud rõve.

Viimane post jäi poolikuks. Mul jäi lõpuni ragemata, aga sellest pole hullu, vähemalt on Piretil midagi lugeda.

Põhimõtteliselt alustasin ma seda posti viimasel ÜNi koosolekul, mis osutus omaette huvitavaks ooperiks. Meil on uus Jane, kes on üks hullemaid inimeseliike planeedil, nimelt agar loll. Ta on pakkunud välja mitmeid - huvitavaid - lahendusi. Iseasi on muidugi see, et ta ei arvesta sellega, et tegu on TTÜga ja ta on taun kassiülikooli lõpetanu, kes arvab endast ilmselgelt liiga palju.

Lisaks on terve see nädal olnud vägagi siinusgraafikut meenutav. Nädal algas hästi, sain juba esmaspäeval selliseid uudiseid, et kuku kummuli. Sugulased on üks põnev seltskond. Eriti kui nad teevad selliseid asju. Mul on reaalselt tunne, et ta ei oska arvestada enda halva tervisega ja sellega, et ta teod mõjutavad tema lähedal olevaid inimesi kaugelt liiga palju.

Järgmine põnev litt oli juhendaja kõne, mis jättis mu hoobilt ilma võimalusest teha midagigi teadust puudutavat indefinitely. Ma olin üpriski halvas tujus peale seda.

Lõpetuseks suutis mu kallis vend jätta arvestamata oma küllaltki kõrgustesse küündivad mõõtmed ning lõi oma pea puruks üritades trepist alla hüpates kõrgusrekordeid lüüa. Nimelt tabas ta ülemise korruse trepimadet. Viis õmblust, kükkab siiani kodus, sokk peas. Nagu kass peale steriliseerimist. Aint sokk on vale koha ümber. Okei, ilmselt ei ole see kõige parem võrdlus, aga kuna tegu on mu vennaga, siis see on teine teema.

Nädala keskel pidi mul olema libeda-pimeda sõit (ehk algastme libedakoolitus ja pimedasõidukoolitus), millele ma targu ei läinud, kuna mul sai minev neljapäev teooriaeksam läbi kukutud. Peale surmavat mat. stati loengut helistab võõras number. Tuleb välja, et teisel pool oli mu autokooli juhataja, kes väidab, et ma pidada seal olema juba 20 minutit tagasi ja et tegelikult asutakse kohe teele, ja üldse, ma pean kohal olema.
Selge.
Kappasin tuulekiirul koju, haarasin õppekaardi ja telefonilaadija, võtsin takso ja sõitsin kohale.
Seisan siis nagu idioot seal üksi.
Vaatan, kuidas ülejäänud sama kooli autod mööda lähevad. Mõtlen, et VITTU KÜLL, ma jäin hiljaks.
Õnneks oli tegu selle firma juhataja autoga, mis tähendas, et õnnetu neid, kes lõppastet tegi, pidi sõitma robotlikul maneeril 40ga. Sain õnnelikult peale. Kuulasin vigases eesti keeles räägitavat möla, mis peaks ilmselt teooria järgi asjalik olema, ja mida ma peaksin kõrva taha panema endale. Ei suutnud üldse kaasa mõelda. Ilmselt lõppkokkuvõttes me jätsime talle küllaltki tauni mulje, kuna ka ülejäänud ei paistnud kuigi vaimustatud olema. Lõpuks, peale Märjamaad, saabus päästev uni.
Pimedasõit ja libedasõit mõlemad olid väga vaimustavad omal moel. Eriti rahul olen libedasõiduga, ma tahaks, et ma saaks seda kuskil iga päev teha. Oleks ülimalt superb.
Tagasisõit oli vähe meeldivam, kuna olin vahepeal saanud telefonile törtsu elektrit sisse sööta. Pidas isegi ligi 80 kilti vastu. Juhiks oli sedakorda juhataja ise ning pidevalt oli meie kiirus vaevalised 65 kilti tunnis.
Jõudsime ilmselt kohale kõige aeglasemalt.

Järgmisel päeval võtsin käsile nimetatud autokooli lõpetamise ja tegin eksamid ära. DONE!
Esmaspäeval saan tunnistuse kätte.
Elu ilus.

Ja teaduse teemadel käisin täna rääkimas. Nad tahavad mind augustis tagasi. Ka hea.

Mu overattachement lööb välja, asjad, mis ei peaks huvitama, huvitavad. Kuid see mure on ka kõrvaldatud.

Nii et lõppeks on päris normal nädal.

NOP.
This just in:
Ma sain just teada, mis on harlem shake. Ma ei ole rahul. Ilmselt näen ma õudusunenägusid järgmised nädal aega.

Imma go into corner and try to find ma happy place.

Enter the Mind of a Psychopath

Ma jäjekordselt suutsin leida asju mille peale rageda.

Ühesõnaga, wonderisin mina siis delfis.
Sattusin delfi rahva hääle sektsiooni, kus oli siis keegi murelik lapsevanem, kellel lapsed 9. ja 11. klassis. Lisaks veel tüüpilisele eestlasele kohaselt kaelas majalaen ja autoliising. Ühesõnaga on kogu kurtmise põhjuseks see, et lapsevanem kardab, et tal pole piisavalt raha, et lõpetada ära lapse 9. klass. Lapse klass on otsustanud ekskurseerida bussiga (!) Pariisi ja tagasi. See on küllaltki kallis reis. Lisaks väidab ta, et klassis olla kokkuleppeliseks loosikingi hinnaks 50€, aga et seda tahetakse allapoole panna, 20-25€ peale. Lisaks plaanib ta kulutada üheksandiku lõpukleidile 100€.

NIIII.
Minul isiklikult tekib küsimus: HAVE YOU COMPLETELY LOST YOUR FUCKING MIND?!
Esiteks LOOSIPAKK 50€ ?? Minu ajal oli see 100 krooni ja isegi seda peeti natuke paljuks. Ma ei ole väga kindel, et igal lapsevanemal on selline raha lampi anda, eriti mingi suvalise klassikaaslase jaoks tehtavale kingile, mida nagunii ei võeta südamega. Ma endiselt leian, et suur šokolaad või mingi väike mõttetu vidin on täiesti piisav kink. Teiseks, nimetatud artiklis oli selle põhjuseks toodud raamatute kinkimine. Are you serious? Ma olen enam kui kindel, et vähemalt 60% tänapäeva alaealistest ei loe. Üldse. Tänu sellele ei oska nad ka funktsionaalselt lugeda, mistõttu on ka nende muude ainete hinded halvad, kuna neil pole kõige õrnemat aimu, mida neilt tahetakse.

Hey boys, hey girls, I wanna see you dance

Aeg läheb liiiiga kiiresti. Mul on palju teha ja palju vähem aega et seda teha.
Koduseid töid on nii palju, et ma peaaegu ei paista kuhja tagant välja. Pluss ilmselt varsti tuleb asuda ka miskit füüsikutööd tegema. Eeldusel, et mu laser jõuab enne veebruari (jap, nad tellisid mulle mu oma laseri. Tähendab, tegelikult on see KBFI oma, aga ma olen esimene, kes selle peal mingit rage mode'i saab rakendada).

Inimesed kulutavad liiga palju aega magamisele. Märgatavalt efektiivsem oleks, kui tuleks toime 3 tunni unega ööpäevas. Poleks koguaeg mingi retarded zombie mode peal, mis viimasel ajal kaldub tekkima. Peaks vitamiine sööma hakkama, ehk on lihtsam.

Suutsin oma selle kuu viimasel tööpäeval olla nii tark, et palja käega hakata ahjust plaati välja võtma. Peale seda on igatahes kõigi muude asjade katsumine imelik, pool tunnet on sõrmedest puudu. Hirmsaid ville pole mul käe peal ainult tänu sellele, et meil on mingi äge põletusrohi. But it hurt like hell ja peale seda ma olin nagu mingi cripple. Avastasin tänu sellele, kui hämmastavalt palju ma kasutan vasakut kätt - juba ainult kliendile raha tagasi andmine oli päris keeruline tegevus peale seda.

Varsti peaks saama kolida. Eeldusel, et eelmised elanikud SEEKORD otsustavad vabastada pinna. Nad pidid tegema seda juba septembris, aga avastasid üürilepingus mingi loophole'i ja tänu sellele kükitasid rõõmsalt edasi seal.

Eesmärk on püstitatud: saada load kätte enne kui aasta lõppeb. Läheb kiireks, arvan ma. Kolmas moodul siiani lõpetamata. Lisaks vaja teha autokooli eksamid ja libeda-pimedasõit (õnneks seda ei saa läbi kukkuda, sada euri on päris kõva raha). PLUSS last but not least, ARKi eksamid.

Im doomed to fail at least one subject this semester. No ei taha kohe tulla no.

To do list: (et ta mul enam-vähem silma ees oleks)

PKM: 2 kodust tööd
Dünaamika: 2 kodust tööd
Informaatika: teine kodune töö
Elastsusteooria: teine kodune töö
Kujutav geom.: TV lõpetada + 5 kodust tööd
Eripraktikum: Eagle projekt

Tulemas olevad tööd:
K: Stat. termodün
N: Elastsuse labor

Mmmmm... vist ongi kõik.

Sellekordne nutt ja hala on vist lõpetatud. Kindlasti on veel asju mille üle halada, aga ei tule pähe praegu.

Igal juhul kui ma sessi üle elan, olen ma mingi raudnaine.

Agaolgu.
Meeldivat semestri lõppu.

Love Me And Worship Me

Ma pole vääääääga ammu kirjutanud siia. Mõtsin, et paar rida oleks vahelduseks päris lahe.

Elu on vahepeal vääga kiire olnud. Olin tark ja deklareerisin 50 ainepunkti. Nüüd on palju teha. Kodused tööd hakkavad kuhjuma ja elu on keeruline.
Pluss olen ka tööinimene ja korteriüürnik, mis on ka näästi.Tähendab, tööinimene olla on hullumeelne täiesti. Päevad on pikad, töö on raske ja kohati tekib tunne, et kedagi ei koti. Aga noh, pole hullu.
Tööalaselt on muidugi great news see, et ma lähen täna KBFI (Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, if you don't know) terahertsspektroskoopia laborisse piiluma, mida nad seal põnevat teevad ja ehk saan ka käpa külge panna (peale seda muidugi, kui mulle ära selgitatakse, milliseid nuppe tohib katsuda ja milliste puhul on mul võimalik see asjandus õhku lasta ja ise possibly kõva sahmakas paarikelvinilist vedelikku kaela saada)
Korter on kah päris normal. Kui ahiküte ja sooja vee puudumine välja arvata. Aga see pole ka hullu, kuna ma nagunii pool aega olen ära. Ja pealegist, kui hästi läheb, peaks saama uue lähemal ajaühikul.
Friiki on muidugi see, et mulle on naabrid tekkinud. Neid enne ei old ja nüüd on kohe hulgem. Tervelt kolm.

Ma olen käinud see suvi ja sügise algus nii mitmel kontserdil, et kole kohe :D Tähendab, tegelt ei ole kole, vaid üsnagi vaimustav. Brutal oli hüperlahe. Hääletamine sinna ja tagasi oli ka hüperlahe. Ja nii edasi.

Adventure Time on ilgelt lahe multikas. Trippy shit ^^
Trippy shitist rääkides kuulasin ma väga hirmuäratavat lugu. Oli küll väljamõeldis, aga tõsiselt hästi kirjutatud asi.


Lissen to dis.

Lisaks olen ma nüüd YÜNi liige.
Pluss, ma käisin esimest korda üle väga pika aja kehalises. Loomulikult sattusin ma siis kui tegu oli tantsuaeroobika asemel jõutrenniga. Mul lihased siiani annavad veits tunda :/

Üldises plaanis, mingi räige aktiivsus toimub. Vahepeal küll veidi hirmutav, aga siiski päris põnev.
Anyways, must go nao. Vaja pesus käia ja minna füüsikuid vaatama.

Byebyes ^^

I Hide Behind Sarcasm Cause Telling You To Go Fuck Yourself Is Considered Rude In Most Social Situations

Ma olen juba nädal aega tööl käinud. Töö on igal juhul tunduvalt lihtsam kui ma arvasin et ta hakkab olema. Praeguseks hetkeks olen ma vastu võtnud täpselt 6 kõnet. Mis tähendab, et ma olen isegi overachiever olnud, see teeb rohkem kui kõne päeva kohta! :D

Muidu on ka suht normaalne. Mu uued kõlarid on head, ja boonusena on neil blu lait ^^ I loooove things with blue light!

Tegelt pole midagi tarka vahepeal toimunud. Peaks sööma minema, aga ei viitsi liigutada ennast. Kuigi söögi jaoks ju võiks. On teine selline vajalik kraam. Paistab, et ilmselt tähtsam kui magamine. Mõni pole kuu aega maganud, ikka funktsioneerib. Ja helistab. Ja on awkward pärast.

But it's okay. Ilmselt läheb paremaks. Asjaolud muutuvad.

Jap. Ja olengi maha saanud järjekordse nutuselt sisutühja blogipostiga. Kergelt ebaintelligentne tunne tuleb peale. Mis järgmiseks? Hakkan iga tunni aja tagant FBsse midagi kirjutama? Võtan paljaks ja lähen meesteajakirja kaanele. See oleks kiire tee kuulsusesse. Vähemalt Eestis. :) Aga eeeeei, õnneks nii palju oidu on mul veel pähe jäänud. Põhimõtselt on nii, et kui ma kunagi peaksin lolliks jääma, siis ma luban endale eutanaasia teha. Päästab mind paljustki.

Eks ole.

420 on. They say.

Go to university, they said,
It'll be fun, they said.

Mul on mingi miljon eksamit tulemas see sess. Omast lollusest. Keegi ei keelanud mul varem ennast kokku võtta. Hurrdurr.

Agajah.
breeeeekachu